Täpselt nii pikk ja lohisev oligi minu ülikooli lõputöö pealkiri, millest sai minu raamat “Mida ma söön?” alguse.
Minu eesmärk oli luua lasteraamat. Töö eesmärk oli tõestada, et see on vajalik ning kasulik. Õnneks suutsin ma mõlemale kinnitust leida.
Alustame vajalikkusest..
Esiteks.. kui sa oled endale saanud raamatu “Mida ma söön?”, siis tea, et hoiad käes esimest eestikeelset lasteraamatut toitumisest. Tundus uskumatu, et sellist ei olnud veel olemas. Idee tundus liiga lihtne ja ilmselge. Ka oma uurimistöös küsisin lapsevanematelt millistest allikatest on saanud nende lapsed infot toitumise kohta. Vastuseid sellele küsimusele tuli pigem vähe ja raamatutena mainiti üksikuid, kus on tegelaseks toit või mis on kaudselt söömisega seotud. Näitena võib siin tuua “Piip ja Tuut köögis”, “Sööbik ja Pisik”, “Piraadipoiss Peedu ja Hambaämblik”. Kuid sellist raamatut, kus selgitatakse lastele söömise ABC-d ja tutvustatakse toitu eakohasel viisil ei ole ma veel kohanud. Tutvustage meid kui eksin.
Järgmisena tahtsin teada, kas vanema arvates on nende 3-7-aastastel lastel vaja infot tasakaalustatud toitumise kohta. Üle poolte vastanutest hindas oma laste vajadust 10-punkti skaalal kõige kõrgemalt, ehk kümne punktiga (väga vajalik). Jess! Ka ülejäänud hindasid laste vajadusi pigem kõrgeks.
Ja nüüd tuli suunamata küsida, millisest allikast nende arvates laps peaks infot saama. Sel hetkel mina juba teadsin, et tahan raamatut teha. Kui vastajad oleks öelnud, et parim infoallikas lapse jaoks oleks telesaade, siis ma ei oleks telemajade uksi läinud kraapima “Laske sisse!”. Igatahes.. Pealkiri on paljuütlev ja sa tegelikult tead, et ilmselt vastasid lapsevanemad “lasteraamat”. Ma lootsin, et nad seda teevad ning õnneks nii oli. Ma tõesti arvan, et selles vanuses lastele pakub raamat kõige enam kasu. Lisaks info edastamisele on raamatuid lugedes, sirvides ja nende järgi jutustades palju rohkem võimalusi aruteludeks, nii vanematega kui ka lastel omavahel. Ma selgitan raamatu efektiivsust kohe ka pikemalt. Lisaks saab raamatut ära kasutada iseenda loovuse piires ning sinna veel nüansse juurde mõelda. Annan mõtteid kuidas minu raamatut kasutada veel enamal moel selles postituses SIIN.
Teisel kohal oli vanemate arvates muuseas telesaade.
Uurimistöö tulemusel sain hindamiskomisjonile öelda, et lapsevanemad arvavad, et nende lastel on väga vaja infot tervisliku toitumise kohta ning parim viis selle andmiseks on lasteraamat.
Nüüd aga, tänan väga ootamast, jõuame pointini..
Milliseid probleeme lapsed (õigemini rohkem nende vanemad) toiduga seoses kogevad saad sa lugeda SIIT. Kui me räägime toitumisharjumustest, mida me täiskasvanuna soovime, et lastel tekiks, siis väga lühidalt kokkuvõttes peaksid lapsed toituma mitmekesiselt, vastavalt enda individuaalsetele vajadustele ning jätma toidukordade vahele vajalikult pikad ja piisavalt lühikesed pausid.
Mida ma reaalsuses näen nõustajana ning statistikas on see, et laste toitumine on väga ühekülgne, eelistatakse teatud (turvalisi) toiduaineid, süüakse liiga palju magusaid ja soolaseid snäkke ning liiga vähe köögivilja, pähkleid-seemneid, kala. Täpsemalt sellest mida ja kui palju lapsed võiksid süüa saad lugeda SIIT.
Kuidas aitab lasteraamat laste toitumisharjumuste kujunemist toetada
Vanemate ja laste koos veedetud aeg raamatuid uurides, annab suurepärase võimaluse ühiseks tegevuseks, koostööks ja suhtlemiseks. Paljud uuringud näitavad, et sellel on positiivne mõju laste keelelisele arengule, sealhulgas sõnavara rikkusele, jutustamisoskusele ja grammatilisele arengule.
Teatmekirjandus või juturaamat
Varasemates uuringutes on tulnud välja see, et koolieelikute vanemad eelistavad juturaamatuid teatmekirjandusele. Suures osas tuleneb see eelarvamusest, et teatmekirjandus on väikesele lapsele liiga keeruline, ei paku samasugust meelelahutust ning lapsed ei naudi neid nii nagu juturaamatuid. Uuringu tulemus oli aga hoopis vastupidine, kuna tõdeti, et katses meeldis lastele teatmekirjandus isegi rohkem. Mõlema žanri raamatute ettelugemine arendas laste sõnavara ja kirjaoskust.
Teatmekirjanduse lugemine ei pea olema raske ülesanne. Selleski žanris on saadaval lai valik esteetiliselt meeldivaid, sobivate piltide ja tekstidega raamatuid. Eestis on tegelikult väga hea valik erinevat kirjandust teadmishimulisele lapsele. Selle riiuli juures paneb imestama ja muigama, millistel huvitavatel teemadel on lastele raamatuid koostatud. Seda hämmastavam, et mitte toitumisest.
Žanr mõjutab mitmeid aspekte raamatu puhul, ka kujundust ja sisu. Jutustav ilukirjanduslik teos järgib sidusat süžeed, tegelaste arengut ja konflikte. Sellise teose puhul ei ole peamiseks eesmärgiks faktid. Narratiivid võivad olla ebatäpsed, kuid usutavad.
Varasemad uuringud on näidanud, et emad ja eelkooliealised suhtlevad omavahel rohkem just teatmekirjandust kasutades. Emad esitasid nende raamatute puhul lastele kognitiivselt rohkem nõudvaid küsimusi ja kasutasid keerulisemaid strateegiaid, mille tulemusel suurenes laste osalus vestlustes.
Üks uuring vaatles, kas lapsed omandavad teabelist informatsiooni paremini ilukirjandusest või laste teatmekirjandusest. Sama uuringu teine eesmärk oli selgitada, kumba allikat nad eelistavad kui informatsioon on vastuoluline. Tulemusena nähti, et lapsed omandasid mõlemat tüüpi raamatutest sarnaselt informatsiooni. Mis lükkab ümber rohked arvamused, et väikelastele sobivad vaid juturaamatu tüüpi teosed. Veel enam, selgus, et viie aastaseid võib iseloomustada kalduvus eelistada teatmekirjandust. Uuringus tugines 77% 5-aastastest vastuolulistele küsimustele vastates teatmekirjandusele.
Toiduga tutvumine läbi lasteraamatu
Ühes briti uuringus sooviti välja selgitada, kas laste tutvustamine pildiraamatutes olevate toiduainetega vahetult enne neile maitsta pakkumist võib osutuda üheks selliseks praktikaks, mis aitaks suurendada laste köögiviljade tarbimist. Nii nagu Eestis on see ka mujal maailmas probleemiks, et vaid loetud lapsed söövad piisaval hulgal köögivilju (UK-s u 10%).
Uuringus vaatasid katserühmad iga päev, kahe nädala jooksul raamatuid, milles olid aedviljad, mida sooviti, et lapsed katses sööksid. Kontrollrühmale ei antud raamatut. Kõikides rühmades suurenes laste meeldivus valitud aedviljade suhtes. See kinnitab korduva kokkupuute mõju teooriat. Tulemusena leiti, et võrreldes kontrollgrupiga, suurendas köögivilja raamatute vaatamine laste meeldivust nende sihtköögiviljade (target food) vastu ka pärast sekkumist ja järelkontrolli. Raamatutega kokkupuudet seostati väiksema neofoobia ja toidust keeldumisega hiljem. Neofoobia (hirm uute toitude ees) on lastel kõige sagedasem 2-5 aasta vanuses. Seega uuring viitas, et raamatutel võib olla positiivne ja pikaajaline mõju laste suhtumisele uutesse toitudesse.
Teises sarnases katses võeti eesmärgiks konkreetne köögivili- nuikapsas. Eeltestis ei osanud ükski 3-5-aastane laps nuikapsast nimetada. Osalejad jagati kolme gruppi, kus positiivse ja negatiivse grupi osalejatele loeti vastava sõnumiga raamatut nuikapsast. Kontrollgrupile loeti raamatut, kus toitu ei nimetatud. Kolme rühma võrdlemine järelkontrollis näitas, et positiivse sõnumiga katsealuste protsent, kes soovisid maitsta nuikapsast oli oluliselt suurem kui kontrollgrupi osalejate hulgas.
Toidu kuvand lasteraamatutes
Lastekirjandus on väga rikkalik. Nagu mainitud leiab erinevatel teemadel teatmekirjandust ning lugematul hulgal juturaamatuid. Nüüd ma kirjeldan teile uuringut, mis minu jaoks oli üks põnevaim avastus. Nukral põhjusel. USA-s vaadeldi 100 lasteraamatut, mis kuulusid tunnustatud kirjastuse edetabelis eelkooliealistelaste saja lemmikraamatu nimekirja. Loetleti kui palju mainiti neis raamatutes mõnda toiduainet. Analüüsiti toitude kesksust, esinemise sagedust ja toidu kuvandit – kas positiivne, negatiivne või neutraalne. Kõige sagedamini kujutleti raamatutes puuvilju, millele järgnesid magusad küpsetised ja köögiviljad.
Kuigi köögivilju mainiti palju, siis positiivne kuvand oli neil vaid 18% juhtudest! Kuid magusaid küpsetisi kujutati positiivselt 83% kordadest. Jäätis, pitsa ja pähklid, mida küll ei mainitud nii palju, olid 100% positiivselt kujutletud. Minu enda hinnangul on see viimasel ajal siiski muutumas ning köögiviljade ja normaalse toitumise olulisust on rohkem välja toodud. Varasemast ajast meenub tõesti, et köögivilja kujutatakse pigem mingis humoorikas situatsioonis või loos, kus lapsed üritavad köögiviljade söömisest eemale viilida.
Ka teises vaatlusuuringus leiti, et toitu kajastatakse raamatutes päris palju. Jällegi kujutleti rohkem toitainevaesemaid toite kui toitainerikkaid. Siin toodi veel välja huvitav mõte, et lasteraamatud vajavad sageli vanemliku selgitamist. Kuid kui laps haarab ise raamatu ja uurib seda, siis talle võib jääda raamatu sisust vale mulje. Näiteks, pildi peal sööb sajajalgne rõõmsalt kooki, jäätist ning palju muid asju korraga. Kuid vanema selgitusel kuuleks laps kuidas sajajalgsel sellest halb hakkas, kuid eelmistel päevadel puuvilju süües tundis ta end hästi.
Tervisliku toitumise suunaga lasteraamatute väljatöötamine võib suurendada eelkooliealiste laste valmisolekut maitsta uudseid toiduaineid ja tutvustada neid. Lisas saab raamatuid kasutada ka lapsevanemate tervislike harjumuste edendamiseks. Üks selline prototüüp loodi koostöös Colorado ülikooliga. Raamatus olid toidusõprade tegelased, süžee, lisategevused, et raamatu sisu kinnistada ning raamatu kasutusjuhend lapsevanemale. Lisaks tegevustele oli raamatus ka lapsesõbralik retsept. Tegevuste ja retsepti eesmärk oli tõsta lapsevanemate käitumisvõimet uute toiduainete kasutamisel ning lapsega koos tegutsemisel. Tulemusena emad tajusid raamatut kui positiivset, loomingulist ja praktilist viisi kuidas edastada eelkooliealiste lastele tervisesõnumeid.
Kus minu raamat kõige rohkem abiks on..
Kui täiskasvanud inimesed sageli otsivad gastronoomilisi elamusi ja uudsust, siis laste jaoks on lugu vastupidine. Neil on söömisel peamiseks eelduseks, et toit on neile turvaline, ehk nende jaoks tuttav. Ja noh.. võiks olla ka magus. Ka sellele on loogiline selgitus, millest räägin postituses, kus kirjeldan laste toitumist mõjutavaid tegureid. Arvan, et kõik vanemad on kogenud seda, et lapsed on keeldunud uusi toitusid proovimast. Ning miks nad ei peaks.. olen kindel, et ka need samad lapsevanemad on keeldunud mõnda toiduainet proovimast.
Kuid sageli on ka juhuseid, kus toidu neofoobia saab igapäevaseks teemaks. Neofoobia levimus lastel on umbes 20-30% ja on peamiselt seotud puu- ja köögiviljadest ning valgurikastest toiduainetest keeldumisega.
Kuid see ei ole püsiv vastumeelsus, toidu aktsepteerimist saab toetada korduva kokkupuutega või toitude erineval moel serveerimisega. Kindlasti olete ka kuulnud, et lastel on vaja korduvat kokkupuudet toiduga, et nad seda valmis proovima olks. Erinevad andmed annavad selleks maagiliseks korduste arvuks erinevaid numbreid, keskmiselt 10-15.
Korduva kokkupuute mõju on küll piisavalt tugev, et toiduainete omaksvõttu suurendada, kuid vaatlustulemused näitavad, et enamasti pakutakse toitu vaid piiratud arv kordi, sageli vähem kui viis, enne kui vanemad otsustavad, et lapsele see toit ei meeldi. Varasemalt arvati, et eelistuste tekkimiseks peavad lapsed soovitud toitusid maitsema. Kuid hilisemad uuringud on näidanud, et efektiivsed on ka teised sensoorsed kokkupuuted, kasvõi ainult nägemine. On tehtud ka uuringuid, milles lasteraamat on osutunud efektiivseks vahendiks toidu neofoobiast üle saamiseks. Ka vanemate jaoks on lihtsam tutvustada uut toitu läbi raamatu, mitte korduvate maitsetestide. Välja on toodud neofoobia seos vähese puu- ja köögiviljade, ka piimatoodete tarbimisega, kuid suurenenud kiirtoidu tarbimisega. See viitab vajadusele neofoobiaga varakult tegeleda. Täna nii laste kui ka noortega töötades näen ma üsna sageli ka seda, et kooliealised noored ei tunne toiduaineid! Naljakal kombel ei erine täiskasvanu toitumisharjumused väga palju lasteaialapse omast. Mis võib tähendada, et lapsed ei ole kodus näinud, söönud erinevaid tooraineid ning ei ole neid ka kasvades omaks võrnud. See tähendab, et lastele tuleb varases eas pakkuda võimalikult palju kokkupuuteid toitainerikka toiduga, nii toidulauas kui ka muudes tegevustes.
Kõige selle põhjal võin julgelt öelda, et lasteraamatutel on oluline roll laste arusaamade kujundamises.
Allikad:
Aydin, E., Ilgaz, H., & Allen, J. W. P. (2021). Preschoolers’ learning of information from fantastical narrative versus expository books. Journal of Experimental Child Psychology, 209, 105170. https://doi.org/10.1016/j.jecp.2021.105170
Bellows, L., Spaeth, A., Lee, V., & Anderson, J. (2013). Exploring the Use of Storybooks to Reach Mothers of Preschoolers With Nutrition and Physical Activity Messages. Journal of Nutrition Education and Behavior, 45(4), 362–367. https://doi.org/10.1016/j.jneb.2012.10.011
Bergman Deitcher, D., Johnson, H., & Aram, D. (2019). Does book genre matter? Boys’ and girls’ word learning from narrative and informational books in the preschool years. 42(1), 193– 211. http://ezproxy.tlu.ee/login?url=https://search.ebscohost.com/login.aspx?direct=true&db=e dsbl&AN=vdc.100108135551.0×000001&site=eds-live
Byrne, E., & Nitzke, S. (2002, January 1). Preschool Children’s Acceptance of a Novel Vegetable Following Exposure to Messages in a Storybook. JOURNAL OF NUTRITION EDUCATION AND BEHAVIOUR, 34(4), 211–214.
De Cosmi, V., Scaglioni, S., & Agostoni, C. (2017). Early Taste Experiences and Later Food Choices. Nutrients, 9(2), 107. https://doi.org/10.3390/nu9020107
England, J. L., Linchey, J., Madsen, K. A., & Patel, A. I. (2015). Reach Out and Eat: Food and Beverages Depicted in Books for Preschoolers. Clinical Pediatrics, 54(13), 1257–1264. https://doi.org/10.1177/0009922815574078
Goldman, J. A., & Descartes, L. (2016). Food depictions in picture books for preschool children: Frequency, centrality, and affect. Appetite, 96, 203–208. https://doi.org/10.1016/j.appet.2015.09.018
Owen, L. H., Kennedy, O. B., Hill, C., & Houston-Price, C. (2018). Peas, please! Food familiarization through picture books helps parents introduce vegetables into preschoolers’ diets. Appetite, 128, 32–43. https://doi.org/10.1016/j.appet.2018.05.14
Petrie, A., Mayr, R., Zhao, F., & Montanari, S. (2023). Parent-child interaction during storybook reading: Wordless narrative books versus books with text. Journal of Child Language, 50(1), 104–131. https://doi.org/10.1017/S0305000921000763
Robertson, S.-J. L., & Reese, E. (2017). The very hungry caterpillar turned into a butterfly: Children’s and parents’ enjoyment of different book genres. Journal of Early Childhood Literacy, 17(1), 3–25. https://doi.org/10.1177/1468798415598354
Wardle, J., & Cooke, L. (2008). Genetic and environmental determinants of children’s food preferences. https://core.ac.uk/reader/1831550?utm_source=linkout