Kui teismeline või täiskasvanu leiab end olukorrast, et ta vajab mingit muutust oma ellu ja ta leiab endas selle motivatsiooni, et seda täide viia, siis on äge! Aga see on kahtlemata väga palju pingutust nõudev. Ning kuigi sellisel eneseületusel on oma võlu, siis lapsevanemale on soovitatav lapsele juurutada häid harjumusi juba maast madalast. Enam-vähem kolme aastaselt sirguvad väikelastest kapriissed toidukriitikud. Mitte kõik, mitte alati, kuid olen veendunud, et igal lapsevanemal on oma mahlakas lugu rääkida seoses lapse toitumisega.
Toon siin välja võimalused kuidas toetada tema valikuid nii, et lapse toitumine oleks mitmekesine, mõõdukas ja tekiksid head harjumused.
Alusta varakult
Võib tunduda, et tittedele ei ole vaja rääkida midagi „tervislikust toitumisest“. Küll kunagi hiljem jõuab kui nad rohkem aru saavad. Kas kõlab loogiliselt? Tegelikult on kõige vastuvõtlikumad uutele toitudele on 1,5-3 aastased lapsed. Seega tasub igasugu veidrustega nagu läätsed ja brokoli tutvust teha niipea kui võimalik. Vanem ei peaks arvama, et „Ta niikuinii ei söö seda.“ Anna pisikesele võimalus.
Paljudes peredes on kasu olnud lisatoiduga alustamisel “näputoidu meetodist”.
Rutiin
Laps ei söö siis kui on õhtusöögi aeg. Huvitav küll miks. Kuid samal ajal on ta terve õhtupooliku rippunud külmiku ukse küljes ja vigisenud, et „Tahaks midagi! Tahaks juustu, tahaks leiba.“ jne (jaa, räägin oma kogemusest). Kui toidukordade vahel toimub pidev näksimine, siis on loogiline, et laps ei soovi süüa sel ajal kui sina oled talle lõpuks suurejoonelise eine valmis jõudnud serveerida. Seejärel on tal kõht tühi hiljem jne. Surnud ring. Seetõttu võiks kinni pidada kindlatest toidukordadest, mis on ka enam-vähem samadel kellaaegadel. Optimaalne on päevas kolm põhitoidukorda ja 2-3 vahepala.
Ps. See vigin ja nutt lõpeb üsna ruttu ära kui nad saavad aru, et see ei vii tulemuseni. Selleks tuleb see mõnel korral ära kannatada või lapsele rahulikult selgitada ning ta teise tegevuse juurde suunata.
Pole karistus, pole preemia
Üks reegel, mis on kindel – (mitte) söömine ei tohi olla karistus! Õnneks, ma loodan, enam ei ole sellist kasvatust, et lauast ei lahkuta enne kui taldrik tühi. Kindlasti ei tohi last ka liigse söömise puhul halvustada, näiteks sõnadega „Kui sa nii palju (kommi) sööd, oled varsti paks.“ Pealtnäha suusoojaks öeldud sõnad võivad last mõjutada veel aastaid ja edasi täiskasvanu elunigi veel. Samuti võiks ära unustada tingimise „Kui sa seda ära ei söö, siis sa seda ei saa..“ või ka vastupidi „Söö see ära, siis saad seda.“ Toit ei peaks olema ka preemia heade tulemuste või tegude eest. Näiteks toa koristamise eest kommi jms. Leia teisi ägedaid motivaatoreid, mis paneksid last soovitult tegutsema.
Uuringutes on välja tulnud see, et kui last premeeritakse meeldiva toiduga (komm, magustoit) selle eest, et ta midagi muud enne ära sööb, siis suureneb soov preemia toidu järele ning suureneb vastumeelsus eesmärgiks eesmärgiks toidule (põhiroog, köögiviljad vms).
Jäta talle enesekehtestamise võimalus
Mõtle.. kui palju on neid asju mida väike laps saab ise kontrollida. Mitte just kuigi palju, eks. Söömine on üks selline, mida saab. Ja kuigi ta ei tee seda teadlikult, siis ka lapsel on enesekehtestamise vajadus. Ja me peame seda talle lubama. Samas hoides seda ideaalset tasakaalu, kust pisike buldooserijuht sinust lihtsalt üle ei sõida. Kui lasta lapsel valida, mida ta õhtusöögiks soovib, siis vabalt võiks see olla kommipraad ja limonaad. Paremal juhul “Pasketid!” (loe: spagetid).
Selleks peaks lapsevanem ise tegema valiku õhtusöögi osas, kuid andma lapsele võimaluse süüa nii palju kui ta soovib. Las tõstab endale ise toitu. Sedasi ta saab valida kui palju ta midagi võtab. Julgusta teda proovima kõike, sedasi ta saab võõrast toitu endale proovimiseks vähem võtta. Tundes oma lapse toidueelistusi lisa einele alati midagi sellist, mis talle kindlasti meeldib ja mida ta sööb. Ning anna talle võimalus proovida ka midagi uut. Muuseas see uus ei pea olema veider köögivili vaid võib olla ka temale tuttav toiduaine valmistatud teistsugusel moel. Näiteks küpsetatud lillkapsa asemel lillkapsa püree või lillkapsariis. (Yumm!)
Serveerimine ja kaasamine
Olge koos loomingulised. Lastele meeldib mängida. Kuigi mõmmi-näod pudrukausis võivad tunduda totrad, siis laste jaoks on see kindlasti rõõmustav. Taldrikul olev toit peaks olema (naturaalne) värviline. Nii saate koos luua nätieks vikerkaare salatit. Kui võimalik, siis las ta ise mõtleb mida punast või rohelist võiks taldrikusse lisada. Lapsel on rohkem indu proovida toitu, mille valmistamisel või serveerimisel on ta ise kaasa aidanud. Kui pisike oskab juba lusikat käes hoida, siis on ta kindlasti rõõmuga abistamas kastme segamisel ja muudes jõukohastes ülesannetes. Nendel päevadel mil toidu valmistamine peab toimuma kiiresti, tee ettevalmistusi selleks juba varem, endale sobival ajal.
Uued elemendid tuttavas toidus
Harjuta last uute asjadega, kasutades tuttavaid lemmikuid. Näiteks maitsva porgandi salati sisse lisa sinna (üks asi korraga) uusi elemente nt seesamiseemned, rukola, porru. Või tatra pudrule lisa teisi teraviljasid nagu läätsed, kinoa, amarant.
Ära „peida“ toitu toidu sisse.
Köögivilja ja muud sellist ei ole vaja peita toidu sisse ega maskeerida millekski muuks. See ei ole jätkusuutlik lähenemine ning samuti seab vanema poolsed eeldused, et laps muidu seda toiduainet ei sööks. Ning võib-olla ei söögi. Sel korral.. Mis viib meid järgmise punktini.
Ole järjekindel
Kui pakkusid kunagi lapsele brokkolit ja ta ei söönud seda, siis okei. Aga ära jäta seda menüüst välja. Igakord kui sa kasutad brokolit, siis lisa õisik ka lapse taldrikusse. Võib-olla ta ei söö seda ka järgmisel kolmandal korral, kuid neljandal võib juhtuda midagi imelikku, näiteks, et ta sööb seda ja avastab, et see on ta lemmiktoit. Lapsed on kummalised sedasi. Jällegi proovi sama toitu erineval moel serveerida.
Näiteks aurutatud porgand NOPE! Porgandi hummus JESS!
Koos söömine
Ilma telefonita. See on nii lihtne ja nii efektiivne. Kuigi erinevate tempode juures võib see kohati keeruline missioon olla, siis võiks leida päevas kasvõi ühe toidukorra koos lapsega, veel parem kogu perega. Esiteks on see suurepärane võimalus näidata eeskuju ning teiseks-kolmandaks on ühisel söömisel leitud palju positiivseid seoseid laste vaimse ja füüsilise tervisega.
Ole eeskujuks
Rääkides ülekaalust, siis ülekaalulistel vanematel on ülekaaluline laps. See on enamasti nii. Statistika. Kui vanem lürbib ainult limonaadi, ei tegele ühegi aktiivse hobiga, kirtsutab iga oa ja kapsa peale nina, siis kahjuks ei ole mõistlik ka lapselt muud oodata. Lapsevanem on lapse superkangelane! Arusaadav kui sulle kaalikas ei meeldi aga kui lapsele antakse võimalus neid proovida, siis vanem ei tohiks seal kõrval demonstratiivselt öökida. Jää endale ebameeldiva toidu puhul neutraalseks. Kui sa tahad, et laps toituks mitmekesiselt, siis paku talle mitmekesist toitu ja söö ka ise koos temaga.
Mõeldes tulevikule
Hommikusöök võiks olla kodus. Isegi kui tema esimene eine on alati lasteaias, siis võiks laps võtta kodus näiteks kasvõi kurgi või muu kerge ampsu. Sedasi tekib tal harjumus kodus hommikul süüa. Sest kui laps jõuab kooli ning seal ei pakuta enne tunde süüa (paljudes koolides seda ei tehta), siis tal võib kadunud olla kodus söömise harjumus. Laps on hommikul kergesti ärrituv, ei suuda keskenduda jne.
Loe SIIT ideid lihtsateks ja ägedateks hommikusöökideks. (Kui koduleht on uuendatud :))
Liikumine
Toitumisest rääkides ei saa kindlasti mööda põigata liikumisest. Need on omavahelises väga otseses seoses. Mõistagi on liikumine laste tervisele kriitilise tähtsusega. Muuseas, kas teate, et eelkooliealine peaks olema päeva jooksul kehaliselt aktiivne vähemalt kolm tundi! See tähendab, et tegema mitte-istuvaid tegevusi nagu ronimine, jooksmine, pallimängud, rattasõit. Lisaks on ka liikumisel positiivne mõju toitumisharjumustele kui lapsevanem on juba saavutanud regulaarsed toidukorrad või ette valmistanud vahepalad, siis värskes õhus viibinud aktiivne laps sööb palju meelsamini kõike, mida pakutakse.
