Nii kodus kui ka kindlasti lasteaias ja koolis tuleb ette neid vestlusi, kus lastega räägitakse toidust. See võib juhtuda siis kui soovid, et su pisike mõnda köögivilja prooviks ja üritad teda veenda kui tervislik ja maitsev on brokoli (brokoli on alati hea näide). Või räägitakse lastaias-koolis näiteks hammaste tervisest ning jutustatakse sellest kuidas kommid teevad hambad katki ja piim tugevaks. Kõlab tuttavalt?
Kuidas võiks lastega söömisest ja toidust rääkida nii, et see ei tekitaks pingeid, survestamise tunnet ja valesti mõistmist.. Need vestlused on kindlasti olulisemad ja päevakohasemad neile vanematele, kes kogevad oma laste toitumisega mingeid väljakutseid. Kuid hea teadmine ka teistele vanematele ja õpetajatele.
Esimene reegel – ära anna toidule hinnanguid.
Kui ma teen lastele ja noortele loengut või töötuba, siis peaaegu alati viskan ma sisse intrigeeriva küsimuse: “Mida tähendab tervislik toitumine?” ja peaaegu enamus vastused on “salat, köögiviljad, kui ei söö krõpsu, suhkrut” jne.. See on trikiga küsimus sellepärast, et see annab mulle võimaluse selgitada, mis on toidu ja toitumise vahe.
Kuigi see võib tunduda siililegi selge, et brokoli (näed, jälle) on hea ja krõpsud paha-paha, siis ei ole õige anda hinnangut toidule. Kommid ei tee hambaid katki. Suurtes koguses, sageli kommi söömine võib teha hambad katki. Ka kogu maailma brokoli ei tee meid suureks ja tugevaks kui ülejäänud toitumine ning eluviis seda plaani ei toeta. Seega näete, me saame rääkida tervislikust toitumisest, mitte tervislikust toidust.
Järgmine põhjus miks mitte toidule hinnanguid ja eriti veel kollektiivides (hoiud, kool) on see, et me ei tea mida pered kodus söövad. Võib juhtuda, et see, mida kogu rühma ees „ebatervislikuks“ lahterdatakse, on ainus mida mõni laps samal päeval õhtusöögiks saab.
Päris palju on lapsi, kelle jaoks söömine ongi väljakutse. On lapsi, kelle jaoks „turvaline toit“ on vaid valitud toiduained. Kui keegi teine, eriti täiskasvanu, mõnele „turvalisele toidule“ oma põhja paneva hinnangu a la „Täis jama!“ annab, siis enda teadmata võib ta selle lapse jaoks toidu valikuid veelgi enam piirata.
Teine peaaegu reegel – toit ei ole preemia ega karistus.
Olen sellest ka varem kirjutanud, kuid väärib kordamist. Toit on toit. Kuigi tavaliselt on vanematel parimad kavatsused meeles, siis toitu ei tohi kasutada kiitusena hea käitumise eest või karistusena.
Eriti kui me räägime lastest, keda me soovime tervislikult sööma motiveerida. Liiga tihti lipsab inertsist üle huulte „Söö õhtusöök ära, siis saab..“ Tavaliselt lõppeb see sõnaga „Magustoitu.“ Vanema eesmärk number üks on, et laps sööks põhitoitu, mis peaks talle pakkuma kõik uhked toitained, mida vanem hoole ja armastusega toidu sisse on keetnud. Kuid lapsele annab see hoopis signaali, et põhitoit on totakas takistus, mis tuleb ületada, enne kui soovitud toitu saab. Seega see ei ole eesmärgi saavutamiseks jätkusuutlik. Loe kuidas laste söömisharjumusi toetada SIIT.